Õppetegevus lühifilmi Wings and oars ümber
Looge mitmekülgset kirjutamist, kohandades kirjutamistegevuse erinevaid mõõtmeid.
Kirjutage uute juhiste alusel ümber või täiustage oma teksti.
Õppige sõnade vormi seoses süntaksiga.
Wings and oars © Lunohod
PealkiriWings and oars
TeemaMälu
Žanr ja märksõnadSürrealistlik, lapsepõlv, mälu, paat, lennuk, meri, jõgi
Tsükkel (filmi jaoks)9-11 aastat vana
Kestus05 min 52 s
RealiseerimineVladimir Leschiov
MuusikaP. Y. Drapeau & N. Roger
TootmineLunohod (Läti, 2009)
Manipuleerige ise kirjutamisega minevikuvormis.
„Tiibades ja aerudes” tekib nostalgia noormehe vaba ja kerge lenduri elu ning küpse mehena, kiindumustest ja liikumatusest koosneva olukorra võrdlusest. Tundub, et see on märk välisest ja eraldatud, mõnevõrra kurvast vaatenurgast, mis meil vanusega on enda suhtes tekkinud. Kuid samas on kõik kujundid tegelasest ja teda ümbritsevast sarnased. Nad kajavad, nad kaevuvad samadesse rööbastesse, nagu oleks tegelane vang, kes ei suuda enda eest põgeneda. See on kogu isekirjutamise väljakutse: ümbertegemine või taasleiutamine.
Kirjanduses kerkib see küsimus eriti teravalt esile eleegiažanri puhul. Traditsiooniliselt nutu-, armastava kurbuse, leina luulena uurib see ladina päritolu "mina" kohta tekstis. Meile lähemal asus poeet Emmanuel Hocquard (1940-2019) uuendama mõtisklust selle poeetilise žanri tähenduse üle, kaitstes eneselavastusest vaba eleegia ja paatosteatrit. See minevikukirjutus on ühtaegu meditatiivne ja mänguline. See julgustab teid rohkem mänge mängima, oma keele piire katsetama. Ja nagu ta ise ütleb (võttes käsile filosoof L. Wittgensteini), pole selle töö tegemiseks vaja oodata vanaks saamist, tuleb kirjutada “oma kõrgusest”.
Selles tegevuses pakume välja kirjutamisharjutuse, mis võimaldab meil manipuleerida eleegia elementidega (mälu, emotsioon, mina), et näha, mida see lause erineva kogemusena kaasa toob. Ja vastupidi: kuidas erinevad lausevormid viivad erinevate tunde-, mälu- ja minakogemusteni. Harjutus ei alga eleegia üldisest uurimisest, vaid tekstist, mis esitab tänapäevase versiooni ja mida tänapäeval peetakse klassikaks. See on Ma mäletan, autor Georges Perec (avaldatud 1978). See tekst on näitlik seoses küsimusega, mida pakume uurida, sest see kasutab väga lihtsat seadet esimeses isikus, rõhutamata autori intiimsust. See on kollektiivne portree, ühe põlvkonna portree.
Tegevus toimub kolmes järjestikuses kirjutamise ja tekstide üle mõtisklemise etapis pärast Georges Pereci teksti kiiret esitlust ja väljavõtete lugemist. "Ma mäletan" See tähendab, et lapsed kirjutavad mälestusi Pereci teksti stiilis. Lases end juhtida oma mälust ja emotsioonidest, valivad nad välja kümmekond mälestust (head või halvad, hiljutised või vanad, täpsed või väga ebamäärased) ja panevad need paberile, alustades samast valemist, mis Pereci tekstis. Puuduvad muud juhised (mälestuste järjekord, pikkusepiirangud jne) ja oluline on neile öelda, et neid mälestusi nende klassikaaslastega ei jagata. Teisest küljest kutsutakse neid oma teksti "täiustama", eesmärgiga see nende jaoks ühes eksemplaris avaldada. Lapsed valivad, kuidas seda sõna tõlgendada. Nad võivad paluda abi vigade parandamiseks, nad võivad otsustada lihtsustada või täpsustada, teha selgemaks jne. Selle etapi lõpus annavad nad teksti õpetajale, kes teeb puhta ja prinditud versiooni, et anda see neile järgmisel seansil. Tuleb märkida, et lapsed võivad väga hästi rääkida mälu puudumisest (nt "Ma ei mäleta mänguasju oma esimestest jõuludest").
"Mäletad" Selles teises etapis ja pärast isikliku "redigeeritud" versiooni avastamist naasevad lapsed oma teksti juurde ja peavad selle transkribeerima, kasutades seekord veidi piiratumat vormi. 10 mälestuse hulgast valivad nad 3 ja kirjutavad need nii, nagu kirjutaksid nad kirja
ise. Nad peaksid kasutama ainult asesõna "sina" ja alustama iga mälestust sõnadega "Sa mäletad" (või "Sa ei mäleta"). Selles etapis saavad nad (ja tõenäoliselt ka peavad) teatud detaile kärpima, muutma, sest iga mälestus peab seekord mahtuma 60 sõna (ligikaudu) maksimaalselt kahe lause peale ja tekste näidatakse ka tervele klassile. Õpetaja kogub tekstid kokku ja paneb need iga lapse jaoks plakati kujul, valmistudes viimaseks sessiooniks.
“Mäletan ka” Kolmandas etapis paneb õpetaja tekstid välja ja kõik tulevad neid avastama. Kirjutamine seisneb praegu selles, et valitakse ühiselt, arutelu teel, umbes kümme mälestust, seejärel kirjutatakse need ükshaaval, alati kollektiivselt ümber, kasutades esimest isikut (“ma mäletan”). Loetavuse parandamiseks saab veel muudatusi teha, kuid isiklikke viiteid (rahvasündmused jms) ei selgitata. Seejärel tellitakse mälestused vastavalt kõikidele kriteeriumidele, mida rühm vajalikuks peab, et lõpetada selle kollektiivse luuletuse koostamine, mis samuti avaldatakse ja jagatakse lastele.
Selle kolmefaasilise edenemise mõte on kogeda konkreetsel viisil, keele kaudu, üha suuremat eraldumist seda tüüpi harjutustele omasest subjektiivsest kaasatusest. Lõpuks on emotsioon olemas, aga see pole enam leplik ega teatraliseeritud, täpselt nagu Georges Pereci tekstis.
Tegevuslehe kirjutas: Bruno Pellier
